Laulasmaa kahe ranna matkarada

Raja pikkus

7 km

Kuluv aeg

120 min

Sobiv aastaaeg

Igal aastaajal

Kellele mõeldud

Sobib kõigile. Lapsevankriga matkajale ületamatuid takistusi pole, kuid arvestada tuleb füüsilise pingutusega liivastel rannalõikudel.

Kohale jõudmine

Tallinnast saab Laulasmaale sõita nii Keila-Paldiski kui ka Rannamõisa-Kloogaranna maanteed mööda. Laulasmaale sõidavad liinibussid 127 ja 128 ning marsruutbuss nr 237. Rada algab Laulasmaa Spa parklas.

Parkimine

Laulasmaa Spa eraparklas järgida parkimiskorraldust; võimalik on parkida ka kaugemal Laulasmaa kooli ning kaupluse juures.

Tähistus

Stardis on kaardiga infotahvel, rada tähistatud sini-kollaste värvitriipudega puudel, kividel ja postidel.
Matkarada teeb ringi mööda maalilise Lohusalu poolsaare lõuna- ja põhjakallast ning metsateid. Kulgedes suures osas mööda kallasrada ja sisemaal mööda avalikke teid, on rada tähistatud sinikollaste triipudega puudel ja kividel. Kohati ühtib tee sinivalge tähistusega rahvusvahelise matkarajaga E9. Kellele 7-km matk on liiga pikk, võib ka lühema lõigu ette võtta ning pöörduda tagasi tuldud teed või poolel maal maanteed mööda. Pikema matka saab teha, kui põigata ka Lohusalu külla.

Raja tutvustus

 

Laulasmaa lõunarand

Matkaraja algust Laulasmaa Spa parklas tähistab infotahvel rajakaardiga. Esimesed kaks kilomeetrit tuleb minna mööda Lahepere lahe kallasrada Lohusalu suunas. Sel lõigul on rajatähistus võõbatud rannakivide peale. Kui tuul rannas on liiga vali, saab matkata randa palistava männimetsa varjus, kus leidub jändrikke rannamände. Metsaalust katavad samblikud, kanarbik, pohlad ja mustikad.

Laulasmaa lõunarand

Laulasmaa liivarand on kohati lauge, kohati astanguline, siin-seal näeb kaldavees ja rannal rändkive, millest mõned on muljetavaldavate mõõtmetega. Neist suurima ümbermõõt on üle 20 meetri ning kõrgus 4 meetrit. Rahn asub Männassaare neemenuki juures, kus lähedal metsa varjus on teinegi, madalam ja lamedam rahn. Need kivimürakad on matkajale märgiks, et tuleb pöörata rannast metsa sisemaa suunas. Tähistus jätkub värvitriipudega puutüvedel. Metsatee läheb mööda Vana-Sadama tee idapoolset haru, mis on piiriks Laulasmaa ja Lohusalu küla vahel.

Lohusalu lahe rand

Jõudes Vana-Sadama tee ja Kiviranna teed pidi Lohusalu maanteeni, tuleb see ületada ja jätkata metsarajal kuni poolsaare põhjakaldani Lohusalu lahe ääres. Edasi tuleb võtta kurss mööda randa või rannaga rööbiti metsa  all ida suunas. Juba 15. sajandil mainitud Lohusalu kaluriküla ise jääb vastassuunda, poolsaare otsa, kus tänapäeval annab kalapaatide asemel tooni jahisadam.

Lohusalu rannad ja metsad on nagu vastaskaldalgi piltilusad. Ligi pooleteist kilomeetri pärast suundub rada rannast sisemaale. Läbi kunagistele rannavallidele kasvanud männimetsa tõuseb tee Põhja-Eesti  klindi jalamini. Klindiastang, mida tuntakse Tornimäe pangana, on siin märkimisväärselt kõrge, kuid metsa varjus jääb 20 m kõrguseni küündiv kivisein tihti tähelepanuta. Piki kindi astangut puudele triibutatud märgistust järgides võtab rada suuna tagasi matka alguskohta. Enne Laulasmaa–Lohusalu maanteele jõudmist jääb teele Kellasalu – maailmakuulsa helilooja Arvo Pärdi keskus. Siia kõrgete mändide alla kerkib põneva arhitektuurilahendusega arhiiv ja külastuskeskus.  

Laulasmaa kui kuurort

Kellasalu teelt maanteele jõudes tuleb liikuda tagasi Laulasmaa poole. Enne matka lõppu näeb vasakul, endise Laulasmaa mõisa teenijamaja kohal KutiMuti lastelaagrit.

Laulasmaa külast leiab esimesi kirjalikke teateid 17. sajandist. Rootsiaegsetel kaartidel kohtame nimekuju Laulasmeh. Laulasmaa mõis asutati 1787. a. Arvatavasti üsna varsti kerkis tagasihoidlik ühekordne puidust peahoone, mida enam alles pole. Ajaloomärkmed kõnelevad, et Laulasmaa mõisa vannimajas pakuti juba 1813. a ravikümblusteenust, seega oli see vanimaid spaalaadseid astutusi Eestis.

Kogu siinne looduskaunis piirkond muutus kõrgseltskonna seas menukaks suvituspaigaks juba 19. sajandi lõpus. 20. sajandi jooksul kogus kuurort aina populaarsust. 1950. aastatel hakati mere äärde männikusse rajama suurt üleliidulist ametiühingute puhkekodu. 1950. ja 1960. aastatel sai see juurde hulga hooneid. 1980. aastatel paisus kompleks veel suuremaks. Puhkekodu projekteerija oli tollane maa-asulate planeerimise lipulaev Eesti Maaehitusprojekt ja ehitajaks Nõukogude Liidu suurfirma Trust Sevsapkurortstroi Eesti osakond. Puhkekodusse suvitama pääses nõukogude töötaja oma asutuse ametiühingust saadud tuusikuga.

Pärast Nõukogude aega töötas kompleks lühidalt sanatooriumina. Seejärel muutis omanik Ametiühingute Keskliit sanatooriumi Laulasmaa Koolitus- ja Puhkekeskuseks, mida kasutati suuremate ürituste läbiviimiseks. 1990. aastate teisel poolel müüdi kogu kompleks eraettevõttele, kes selle renoveeris ja rajas spa.